Leonhard Orrist ja vabastavast hingamisest.

Leonhard Orr ja surematus

Vabastav hingamine on väga mitmekülgselt kasutatav ja võimas enesearendamise tehnika. Seda tuntakse maailmas 20 saj. 70.-ndatest ja ollakse enamasti üksmeelel selles, et meetodi looja au kuulub ameeriklasele Leonhard Orrile.
Olen L. Orri ka isiklikult kohanud ning peab mainima, et tegemist on ääretult erakordse isiksusega.
Paar näidet:
L. Orr pidas loengut rahast. Kuulajatena oli minu hinnangutel kohal umbes 150-200 inimest. Orr avaldas mõtteid, mis olid nii šokeerivad, et suur osa kuulajaskonnast muutus väga emotsonaalseks. Palju ei puudnud, et keegi oleks püsti hüpanud ning Orrile lihtsalt füüsiliselt kallale tormanud. Iga teine lektor oleks teinud kõik, et publikule meeldida.
Kõige selle mäsu keskel naeratas aga Orr leebelt ja segamatult, nagu arutaks sõbraga õhtusöögiplaane ning jätkas. Poole saali jagu kuulajaid kõndis küll minema, aga Orr viis oma teema lõpuni, nagu ei toimuks midagi erilist.
Selle kogemuse põhjal julgen väita, et selle mehe enesehinnang ei sõltu sellest, mida teised inimesed ütlevad või teevad.
Teine kogemus on mul ühe tema kursusega, mille poolteist päeva olid suisa kohutavad. Orr ei suvatsenud seda isegi ise läbi viia, kursuse läbiviijaks oli valitud üks sakslanna.
Kõik kogenud hingajad olid väga vihased ja soovisid oma raha tagasi saada ning lahkuda, mina kaasa arvatud. Aga siis tulid hingamisseansid ja seal kogetu ületas kõik julgemadki ootused. Tõesti, piisab selle mehe kohalolekust ja energiast, et imed sünniksid. Viimasel päeval oli ta sunnitud ka ise grupile loengut pidama ning ma pole kedagi varem kuulnud oma tarkust ja kogemust nii kristallselgelt väljendamas.

Ma olen mõelnud, et mis kummalised lood selle Leonhard Orriga siis ikkagi on?
Tundub, et suur osa tema energiast pärineb kusagilt kõrgemast dimensioonist ning ka tema isiksus on kehastumas selles kõrgemas vibratsioonis. Ta on olemas ka selles reaalsuses - tal on siin keha ja ta suhtleb inimestega, teeb kursusi, peab loenguid, aga tegelikult suhtleb ta inimestega justkui mingis teises ruumis, igaühe jumalikul tasandil.

L. Orr on veetnud palju aega oma elust Indias ja Tiibetis, olles koos surematute joogidega ning neilt õppides. Tema isiklik eesärk on saavutada surematus olemasolevas füüsilises kehas. Ta ei räägi kunagi oma vanusest, aga teadaolevalt on ta seitsmekümnendates eluaastates. See on uskumatu, kuna ta näeb tubli paarkümmend aastat noorem välja ja on igas mõttes heas vormis.
Orr väidab, et ta on praeguseks noorenemises, vananemine ja sellega seotud haigused on läbi elatud ning -hingatud.
Ta hingab ise kaks vabastava hingamise seanssi päevas, hommikul ja õhtul, soojas vannivees.
Orr arvab, et me jääme haigeks, vananeme ja sureme seepärast, et ei suuda oma emotsioone kiiresti läbi töötada ning vabastada. Kogume oma tunded kehasse ning hävitame seeläbi lõpuks oma keha.
Selline teadlik töö emotsioonidega kestab 50-100 aastat, olenevalt inimest ja siis kui see töö on tehtud ja oskused käes, võime elada igavesti samas kehas.

Mõni ehk küsib, et milleks meile igavene elu?
Arvan, et põhjus on väga pragmaatiline.
Kui sa sured, õigemini pead oma keha maha jätma, kuna see pole enam su vaimu jaoks elamiskõlblik, siis mõne aja pärast sünnid sa uuesti. Selle asja varjuküljeks on see, et pead taas läbi tegema sünniprotsessi, mis on reeglina baastrauma kogu eluks ning samuti lapsepõlve ja murdeea, mis pole tihti samuti kergete killast.
Ühesõnaga, sa kogud jälle oma kehasse hulga emotsioone, mis ähvardavad su keha hävitada ning millega pead töötama, et keha säiliks. Tänu baasstressidele läheb suur osa energiast elus mõttetute asjade peale: me oskame oma aega sisustada nii, et tarkuse kogumiseks (mis on põhjus, miks me siia ilma kehastusime), jääb väga vähe energiat ja aega.
Selleks, et jõudsamalt areneda, on otstarbekas jääda ühesse kehasse võimalikult kauaks.


Hingamisega stressi vastu ja tervise poolt, ehk milleks see hea on ?

Olgu Leonhard Orri ja tema surematusega lood kuidas on – ma tõepoolest ootan suure huviga, milliseid uudiseid tema kohta ka tulevikus kuulda võib, AGA...

Ühte asja võin ma küll oma kogemuste põhjal väita: stressi vastu aitab vabastav hingamine küll ning üldine tervis läheb samuti paremaks.

Alati pole meil sobilik oma tundeid välja näidata ja seepärast surume need alla.
Näiteks ei sobi meil mornide ja masendunud inimeste keskel särda, itsitada või nalja visata. Ehk siis surume oma rõõmu endas alla, kuigi sooviksime seda emotsiooni väljendada. Oleme endaga vägivaldsed, distsiplineeritud. Eriti valvsad oleme õppinud olema oma negatiivsete emotsioonidega.
Nt. Viha puhul oleme treeninud ennast viisakalt naeratama ja näilist rahu säilitama, kuigi sisemiselt põleme.
Ka kurbust pole sobilik väljendada. Nutmiseks vajatab viisakas inimene privaatsust ja aega, aga kust seda alati võtta. Ja kaua sa ikka muret kurdad ja nutad, lõpuks ei soovi sind keegi enam kuulatagi.
Me külmutame oma emotsioonid ja elame edasi, ainult et mingist hetkest hakkab tervis tunda andma. Tekivad põletikud (viha), tsüstid ja kasvajad (kurbus), immuunsüsteem streigib (turvalisuse puudumine) ning paljud muud probleemid.
Eks haigused pidavat ikka käima mööda inimesi, mitte kive ja kände.
Tänapäeval lisanduvad emotsioonidele kindlasti veel ka negatiivsed keskkonnategurid, toidu saastatus ja ravimid.

Hingates sügavalt ja ühendatult, nii nagu seda vabastavas hingamises tehakse, rikastub sinu veri hapnikuga ning see aitab su kehal toime tulla oksüdatiivse stressiga ja keha Ph tase langeb. Ainevahetus aktiveerub. Sellest annab tõestust ka see, et hingaja peab vahel keset seanssi tualetti kiirustama. Peale seanssi on seda kindlasi vaja teha ning mõne aja pärast võib avastada, et on tekkinud isu midagi head süüa.

Kui rääkida toimuvast aura või energia vaatenurgast, siis juhtub see, et blokeeringud ja seiskunud energiad hakkavad liikuma ning vabanevad kehast, kuna koos hapnikuga hingame endasse ka praanat, chi`d ehk elujõudu.
Suur praana hulk on kehas tunnetatav surina või mullitamisena, mõned kirjeldavad seda kui jäsemete ära suremise tunnet.
Ka need inimesed, kes üldiselt energiaid ei tunneta, saavad vabastava hingamise seansil
võimsa energiakogemuse.

Mõnikord vallanduvad emotsioonid: viha, kurbus, rõõm jne. Seda kogetakse rohkem esimestel hingamisseanssidel ning see on märgiks, et lõdvestumine väljahingamisel pole olnud täielik.

Hingamistöö mõte pole draama ega võimsad emotsioonid. Kuigi ka selline protsess võib olla väga nauditav, sest pärast on tunne, et seansi jooksul toimus midagi võimsat ja vabaneti suurest negatiivsest koormast.

Selleks, et hingamisel vabaneda, pead vaid lõdvestuma, lahti laskma, mitte kohutava pingutuse või jõuga endast midagi välja suruma või kiskuma.
Kui lõdvestus on piisav, vabanevad ka rasked teemad hingaja jaoks tedvusesse kerkimata.
Me ei pea ju oma prügikorvi sisu enne minema viskamist uuesti läbi vaatama.

Vabastava hingamise praktiliseks kasuks on ka see, kui avastad mõnes olukorras üllatusega, et tunned end nüüd märksa paremini ja kindamalt või on suhted paremini laabuma hakanud, kusjuures sulle ei meenu, et oleksid nende olukordade nimel eraldi tööd teinud.

Hingamistöö üheks eesmärgiks on hingata endasse pideva joana praanat, hapnikku ning täielikult lõdvestuda, saavutamaks õndsuse, puhta teadvuse seisundit ning selles terveneda.

See meeldiv seisund tekib seansil keskmiselt peale 45 minutilist hingamist (võib võtta ka rohkem või vähem aega). Kui hingaja pole hinganud eriti sügavalt ja intensiivselt, siis jääb tajutav heaolutunne tagasihoidlikumaks.
Kogetu sõltub põhiliselt hingaja panusest, mitte niivõrd hingamisõpetajast. Hingmisõpetaja roll on olla toetav, innustav ja turvalist pakkuv.

Hingamisseanss on turvaline ja ohutu nii vaimsele kui füüsilisele tervisele.
Selle käigus ei vallandu rohkem informatsiooni, emotsioone, aistinguid ega mälestusi, kui hingaja suudab läbi töötada. Kui valusad mälestused kerkivad teadvusesse, siis lahenevad need protsessi käigus.
Teadaolevalt pole aastakümnete jooksul praktiseeritud meetodi tõttu kellelgi füüsilise ega vaimse tervise häireid tekkinud, küll on aga teada vastupidist – vabastava hingamise praktiseerijate tervislik seisund on paljudel juhtudel paranenud ning krooniliste haiguste puhul on leitud leevendust oma probleemidele.


Kuidas vabastav hingamine praktiliselt käib?

Kõigepealt on huvilisel vaja leida hingamisõpetaja. Keegi, kes tundub turvaline, isiksusena sobiv ning omab antud vallas teadmisi ja töökogemust.
Järgnevalt lepitakse temaga kokku aeg, kas individuaalseansiks või grupis hingamiseks.

Kui rahaliselt on sobiv, siis võiks valida tehnikaga tutvumiseks ning alustamiseks individuaalseansid, siis on õpetaja tähelepanu ja kohalolek kõige enam garanteeritud.
Grupitöös tuleb hingamisõpetaja tähelepanu teistega jagada, ent samas on võimalik saada osa grupi tähelepanust ja toetusest.
Nii, et kui ollakse juba veidi kogemusi omandanud ja tuntakse end hingamistöös kindlamalt, siis võib jätkata grupiseanssidega. Samuti on hea alustada esimeste hingamiskogemuste saamist mõnel suurel nädalalõpukursusel.

Kui otsustate inividuaalseansi kasuks, siis riietuge mugavalt ja võtke kaasa pudel joogiveega. Kõik muu vajalik on tavaliselt kohapeal olemas.

Kui aga valite hingamisgrupi kasuks, siis on hea lisaks joogiveele võtta kaasa matkamatt, väike padi ja tekk või magamiskott. Viimane on neist kaasa võtmiseks kõige tähtsam.

Tavaliselt seansi alguses ja lõpus toimub vestlus hingamisõpetajaga.

Suurem osa seansi ajast kulub hingamisele. Hingaja ehk klient, hingab kas põrandale asetatud matil või massažilaual selili lamades.
Kuidas hingata, seda selgitab hingamisõpetaja esimeste seansside alguses. Paljud hingamisõpetajad hingavad koos klientidega, nii et sobiva rütmi hoidmine pole probleemiks.


Vaata lisaks http://www.hot.ee/usui

Eve Jaakson "Vabastav hingamine: tee õnnele või täielik soolapuhumine", Naistelehe Nipiraamat, Nr 13, märts 2009