vaba tahe

Olen viimastel aastatel päris palju mõtisklenud vaba tahte üle. Mis vaba tahe on ? Kas seda üldse on ? Ja juhul kui on, siis mismoodi seda ära tunda ja rakendada. Lääne, nii öelda vaimsetes ja eriti kanadatud tekstides rõhutatakse vaba tahte suurt tähtsust. Seda peab eriti silmas pidama oma suhetes teiste inimestega ja sellest peavad lähtuma ka kõikvõimalikud nii öelda kõrgemad olemid, kes vähegi inimestega mingeid asju ajavad.

No iseenesest on asi lihtne. Vaba tahe on igaühe õigus teha mida iganes. Ja muidugi ka vastutada siis oma teo tagajärgede eest. Tegusid ja neist tulenevaid tagajärgi nimetatakse kokkuvõtlikult karmaks. Head teod - hea karma, halvad teod - halb karma. Banaalselt lihtne, kas pole ?

Küsisin kord oma bioloogist pojalt, kes on kõva idahuviline, et mis asi tema meelest vaba tahe on, ta vastas mulle vähemagi järelemõtlemispausita, et see on igaühe õigus elus nii palju jama kokku keerata kui vähegi jõuab.

Paraku on ka see asi , et keegi meist ei suude rohkem, ega paremini sel hetkel kui ta teeb. Me ei suuda rohkem, ega paremini kui me mingis ajahetkes suudame. Keegi meist pole võimeline hüppama üle oma varju, vähemalt siin ja praegu mitte. Kus on siin see vaba tahte koht ?
Me oleme nagu masinad, oma kogemustest ja tõekspidamissüsteemidest ja keha võimalustest sõltuvad masinad. Meiega on imelihtne manipuleerida, sest oleme nii etteaimatavad.
Kogemusi ja tõekspidamissüsteeme annab samuti käsitleda kui manipulatsioone. See, et kasvame või ka elame mingis ühiskonnas ja saame teatud kasvatuse ja hariduse on kindlasti teadlik manipulatsioon.
Sellest eelpooltoodust lähtuvalt kui me siis reageerime nagu me reageerime, ei saagi vabast tahtest mingit juttu olla. See pole mingi vaba tahe vaid meie programmi väljendus.
Selle programmi nimi teisiti öeldes on ego. Ego samastub kehaga, milles eksisteerib ja teatab meile, et see kelle sa arvad enda inimese, isiksusena , olevat, ongi tema. Õigemini ego ütleb: „mina olen sina“.
Ausalt öeldes mul on enda isiksusest kohutavalt kõrini ja sellepärast ma tegelen praktikatega, mis võimaldavad neid ego lõputuid loore minu tegeliku olemuse eest maha kiskuda. Et siis natukenegi vaba tahet oma ellu tuua.
Kuidas seda siis tehakse?
Kõige olulisem asi on mitte samasumine oma keha, mõtete, tunnetega ja arusaamadega elust, vaid kõige selle vaatlemine positsioonilt, kes sa tegelikult oled. Kui tuua tähelepanu oma kehasse, näiteks oma hingamist jälgides, selles mõttes, et seda vaadeldes, mitte kontrollides, siis see juhtub.
Kui eelpoolnimetatud praktika õnnestub tuua oma igapäevaellu, siis see annab meile hetke aega, valikuks, kuidas reageerida, enne kui väljendame. See oleks esmane ja käegakatsutav mõju. Ajapikku võiks see laieneda ja põhjustada meie vabanemist, valgustumist ehk täielikku teadvelolu kõigest mis on.
See on minu jaoks hirmus tähtis asi ja sellepärast praktiseerin jätkuvalt ise ja õpetan teistele, hingamise teadvustamise praktikaid.
Nii palju siis sellest paljukiidetud vabast tahtest.